Eesti 
Русский 
Hiljuti rääkis üks sõber mulle loo, mis mind hingepõhjani rabas. Jagan teiega seda jubedat lugu.
Televisioonis esines lastepsühholoog, kus ta rääkis laste jonnihoogude teemal (hea meel, et Eestis seda polnud - ca N.B.). On lootust, et Eestis selliseid "spetsialiste" pole või ei lasta televisiooni. See, mida ma ütlen, on tõesti oluline.
Niisiis, tagasi loo juurde lastepsühholoogi kõnest. Ta soovitas vanematel lapse raevuhoo ajal teha järgmist: „Viige nuttev laps teise tuppa, sulgege uks ja seiske ukse taga, mitte lubades lapsel välja minna. Hoidke nutvat last ukse taga nii kaua, kuni ta on vana. See tähendab, et kui poeg või tütar on kaheaastane, siis kaks minutit jne. Toetades ust jalaga, öelge: "Rahune maha - siis ema suhtleb teiega."
"Õudne! Vaesed lapsed ja vanemad, kes seda soovitust järgima hakkavad, mõtlesin ma. Vaatame seda olukorda ja põhjuseid, miks seda kunagi teha ei tohiks.
Esiteks ei aita täiskasvanu selline käitumine last rahustada. Teiseks, selles olukorras laps mitte ainult ei õpi emotsioonidega iseseisvalt toime tulema, vaid saab ka signaali: kui oled vihane, ärritunud või ärritunud, pole ema kohal. Laps saab keelu väljendada tundeid: viha, nördimust, lahkarvamusi. Kolmandaks karistab vanem last sellise käitumisega tema tunnete eest. See on destruktiivne käitumine lapse suhtes, traumaatiline lastega suhtlemise viis. See toob kaasa hullema käitumise: poeg või tütar muutub agressiivseks, viriseb, on alla surutud või masenduses. Nad ei õpi tunnetega toime tulema. Või, mis veelgi hullem, jäävad nad palju haigeks.
Järgmises osas räägin emotsioonide põhjusest ja sellest, kuidas vanemad peaksid käituma.
