Lõpetage emade pihta kividega loopimine!

Oma praktikas kuulen sageli vanematelt lugusid “lahketest” nõuandjatest, kes ei jäta hetkegi kasutamata, et teisi lapsevanemaid lapse kasvatamisel nõustada. Või lugusid viltust ja hukkamõistvast pilgust – “öeldakse, halb ema, sa ei saa last rahustada.” Või kuulen küsimusi, kuidas vastata, kui hakatakse nõu andma ja segama lapsega suhtlemist. Täna tahan kaitsta emasid, asuda nende poolele, kirjeldada nende olukordade teistsugust vaatenurka. Igaüks meist on vähemalt korra olnud tunnistajaks, kuidas ema ei saa lapse emotsioonidega hakkama: ta karjub, eirab tema soove või teeb talle kapriisiga etteheiteid. Sa ütled: "kummaline ema." Ja siin seda ei ole. Enamasti on selline ema käitumine appihüüd. Väsimus ja meeleheide juhivad sel hetkel naise käitumist. Laste kasvatamine on raske teekond. Viis, kuidas vanem peab jääma tundlikuks, mõistvaks, suutma olukorda hästi kontrollida ehk teisisõnu jääma teadlikuks vanemaks, kes saab selgelt aru, mis toimub ja mida on vaja teha. Ja selle asemel, et olla lahkemad, hakkame meie, täiskasvanud, kritiseerima, heitma hinnanguid andvaid pilke. Ja mis veelgi hullem, tungime ilma loata sisse, rikkudes teise inimese isiklikke piire ning näitame või osutame trotslikult vanema puudustele või meie hinnangul valedele hetkedele kasvatustöös. Ma kuulen sageli küsimusi: "Kuidas vastata, kui neile antakse nõu, kuidas last kasvatada?" Ja teine küsimus, mis sisaldab vastupidist tähendust: "Kuidas reageerida, kui ema oma lapse peale karjub?" Esimesel juhul soovitan vanematel end võimalikult hästi kaitsta. Olen veendunud, et soovimatud nõuanded ja jutud selle kohta, mida teha, on teie piiride jäme rikkumine, see on teie ellu sekkumine. See on teile suunatud agressiivne käitumine ja agressiooni eest tuleb end kaitsta. Mõnikord piisab leebest vastusest: "Tänan mure eest, aga ma tean ise, mis on minu lapsele parim." Mõnikord on vaja vastata kindlamal kujul. Oluline on mõista, kuni abi küsimiseni on ootamatud nõuanded teise inimese ettekujutused sinust ja neil pole sinuga isiklikult mingit pistmist. Küsimuses: "Kuidas reageerida, kui ema oma lapse peale karjub" olen veendunud, et abi vajavad nii lapsevanem kui ka laps. Soovitan küsida selle kohta taktitundeliselt ja otse lapsevanemalt, näiteks "Vabandage, kas vajate minu abi?" Tavaliselt keeldub keegi abist harva, kuid olge siiski valmis negatiivseks reaktsiooniks. Vanem võib teie abist keelduda ja tal on selleks õigus. Me ei saa kedagi vägisi aidata. Erandiks on füüsilise vägivalla olukorrad, siin on vaja sekkuda ja reageerida, et kaitsta ja aidata. Igas olukorras on oluline endalt küsida: "miks ma seda teen?" Kui eesmärk on aidata, siis suurepärane. Kui sind juhib soov tunda oma üleolekut, ideaalsust teise inimesega võrreldes, siis sellest piisab... Kutsun üles olema lahkemad. Lõpetagem enda kehtestamine teiste inimeste arvelt. Kui tahad ja saad tõesti aidata – aita, kui ei, siis liigu edasi. 10 tööaasta jooksul pole ma kordagi kohanud vanemat, kes oleks tahtlikult oma last kahjustanud. Enamasti on sellise käitumise taga tõsine väsimus, laastamine ja võimetus abi küsida. Ma ei ütle, et täiskasvanud ei peaks oma käitumist kontrollima, aga ma ei hakka neid sellises käitumises kindlasti süüdistama. Kõige sagedamini karistavad vanemad end tohutu süükoormaga. Mina, töötades koos vanematega, kutsun üles teadlikule käitumisele. Mindfulness - automaatsest käitumisest kaugemale jõudmine, lapse käitumise põhjuste selge mõistmine, oskus kuulda ja märgata oma vanemlikke vajadusi ja tundeid. Oluline on mitte olla üksi, kui on raske, tuleb abi otsida sõpradelt, sugulastelt või spetsialistidelt. Nendele inimestele, kellega koos tunned end hästi ja keda usaldad. Oluline on jääda teadlikeks täiskasvanuteks, kes vastutavad oma tunnete ja tegude ning väikese inimese elu eest. See on raske tee, kus kohtuvad nii rõõmud kui raskused, kuid me oleme täiskasvanud, seetõttu peame probleeme lahendama täiskasvanulikult. Pöördun kõigi emade poole: “Kallid naised, laske oma süütundest lahti, lõpetage täiuslik olemine, see on võimatu. Teie lapsed vajavad teid elusalt: erinevate tujude ja tunnetega!”  

Artikli autor: lastepsühholoog Natalja Beljajeva