Tunded. Need on nii arusaamatud.

Paljud täiskasvanud kardavad tunda ja seetõttu keelavad nad endal emotsioonidega elada. Ja edukalt õpetada lapsi mitte tundma. Kuid laste loomus on targem kui täiskasvanud, seega jäävad lapsed alati lapsepõlves ümbritseva maailma suhtes avatumaks ja tundlikumaks. Nagu te kõik ilmselt teate, on emotsioon keha subjektiivne reaktsioon välistele muutustele. Te ei saa endale öelda - lõpetage rõõmustamine, kui teid valdab õnn, näiteks lapse sünnist. Pole võimalik sundida last hetkeks rahunema, kui ta sai kingiks kauaoodatud mänguasja. Vanemad saavad sellest kõigest väga hästi aru ja sellega pole raskusi. Raskused algavad siis, kui vanemad puutuvad kokku teiste, vastandlike tunnetega: viha, viha, ärrituvus, ärevus. Paljud vanemad elavad alateadliku mõtteviisiga, et ülalloetletud tunded on halvad. Ja vastavalt sellele ei saa neid testida. Olukordades, kus laps on vihane, tahan esimese asjana öelda: “piisavalt”, “rahune maha”, “lõpeta nüüd”. Kuid need fraasid jäävad reeglina lapsele kuulmata. Ja need ei mõjuta teie poja või tütre emotsionaalset seisundit. Miks on vanematel nii raske aru saada, mida teha ja kuidas last aidata? Paljud vanemad elasid lapsepõlves peredes, kus vihastada ei saanud, viha või muud tunded tekitasid vanemates ärevust. Ja nii tekkiski suhtumine: paha on olla. Räägin vanematele oma konsultatsioonidel ja seminaridel, et iga tunne on täiesti normaalne. Oma praktikas puutun lastega töötades sageli kokku vanemate vaikiva keeluga lastes viha ja nördimuse avaldumiseks. Juhin lapsevanemate tähelepanu, et pole olemas halbu ega häid emotsioone. Kõik tunded ja emotsioonid ilmnevad millegi jaoks. Viha näiteks annab lapsele võimaluse oma piire kaitsta või ilmub vastusena lahkarvamusele täiskasvanuga. Rääkides poistega, kes kaklevad palju ja kogevad seejärel tohutut süütunnet, räägin neile loo väikesest jänesest, keda kõik metsas elavad loomad solvavad. Ja ta ei tea, kuidas vihastada ega anna tagasi. Ise ma muinasjuttu ei lõpeta, kutsun lapse seda täiendama. Levinumad vastused on: "Seisan jänku eest ja löön kõiki", "jänku väsib mitte vihastamast, ta vihastab ja lööb vastu." Praegusel hetkel on mul isiklikult ja lapsel jänku üle väga hea meel. Siis küsin, miks laps otsustas jänest aidata või miks otsustas jänku kõiki peksta? Ja nii jõuamegi teemani vajadusest vahel vihastada, oskusest end kaitsta. Lapsed, eriti need, kes ei tohiks olla vihased, hakkavad sel hetkel usaldavalt naeratama. Ma ei julgusta ja pealegi ei õpeta lapsi kõiki probleeme rusikate abil lahendama. Mul on veel üks ülesanne – tahan lapses süütunnet vähendada. Ja et tekiks arusaam, et on normaalne olla vihane kellegi peale, kes sulle haiget teeb või ebameeldivaks teeb. Räägin samast asjast oma vanematega. Kõik tunded on millegi jaoks antud. Need ei juhtu lihtsalt. Ja vanemate ülesanne on aidata lapsi nende elamisel ja mõistmisel.

Autor: lastepsühholoog Natalja Beljajeva