Laste emotsioonid (2. osa)

Jätkan teemat. Lugege esimest osa eelmisest artiklist.

Vaatame laste jonnihoogusid ja kapriise. Tegelikult on nende arv ja välimuse põhjused mitmetahulised, siin on kõik väga individuaalne. Kuid alati on põhjuseid.

Nende hulka kuuluvad: laste vanuselised omadused, halvad suhted perekonnas, mingi haigus või häda lapsel. See ei ole kogu nimekiri. Esineb ka: mittenõustumist vanema arvamusega, enda peale nõudmist, soovi rahuldada mõnda harmooniliseks arenguks vajalikku põhivajadust. Teen ettepaneku meenutada kuulsat Maslow püramiidi. Põhivajaduste hulka kuuluvad: vajadus toidu, kodu, une, puhkuse järele, vajadus turvalisuse, positiivse tähelepanu, tunnustuse, armastuse, austuse, eneseväljenduse vajadus ja palju muud. Kapriise võib tekitada ka lapse selge arusaamise puudumine, mida tohib ja mida mitte, või laste mittenõustumine reeglitega. Tantrum võib tekkida ka siis, kui vanemad ei lepi omavahel kokku oma armastatud laste kasvatamises.

Mõnikord jääb raevuhoo tõeline põhjus vanemale arusaamatuks. Soovitan vanematel keskenduda sellele, kuidas käituda, et järgmisel korral pojal või tütrel jonnihoog ei tekiks. Kuidas aidata last, kui jonnihoog on juba alanud, ja mida teha, et laps järgmisel korral oma halva tuju põhjusest kapriisideta räägiks või mõnel muul, konstruktiivsemal moel käituks.

Niisiis, mõtleme selle välja. Kõige olulisem reegel: pole hüsteeriat, kui pole pealtvaatajat. AGA! See ei tähenda lapse ignoreerimist. Sel hetkel, kui teie lastel jonnihoog algas, on oluline mitte teha midagi ekstra: ärge laske end lahti, ärge karjuge, ärge karistage jne. Kui vihahoog algas, ütleb vanem: "Aitab", "Millest sa räägid", "Ole, lõpeta ära," - need fraasid ainult süvendavad raevuhoogu. Veelgi enam, need fraasid suurendavad emotsioonide väljendamist ja suurendavad soovimatu käitumise kordumise tõenäosust sarnases olukorras tulevikus. Ja teie suhted lapsega võivad samuti halveneda, sest püüdes ulakat ja kapriisset last hetkega rahustada, murdub vanem, karjub või karistab.

Oluline on mõista ja arvestada lapse ebasoovitavat käitumist kui signaali: ta ei ole terve, seetõttu vajab ta abi. Iga lapse rahulolematuse taga on alati motiiv. Lapsed ei tee kunagi midagi tahtlikult, et oma vanemaid kahjustada, nad ei tee kunagi midagi pahameelest.

Tihti kuulen vanematelt, et nende laps saavutab selle, mida tahab nutu või manipuleerimise abil ja teeb midagi pahameelest. Kallid vanemad, ma tahan teile meelde tuletada, et ainult teie vastutate oma tunnete eest. Ja mitte laps ei manipuleeri sinuga, ajab sind vihaseks ja vihaseks. Lubate oma lapsel teiega nii käituda. Kõige sagedamini viitab vanema tunne, et laps teeb pahameelt, selles olukorras vanemliku autoriteedi kaotust. Sel juhul on vaja tagastada vanema autoriteet ja usaldus ning tõsta vanemlikku teadlikkust. Ja loomulikult luua lapsega harmooniline suhe, milles austad ennast, oma vajadusi ja tundeid ning austad, hindad oma poega või tütart.

Kui õpetate lastele, kuidas tunnetega toime tulla, on hea mõte endalt küsida: „Kui hästi ma mõistan oma tunnete põhjust? Kuidas ebamugavustundega toime tulla? Mõelge, kas räägite lastele oma tunnetest: "Ma olen nüüd vihane, kui ma maha rahunen, siis räägime kindlasti sellest", "Mulle ei meeldi, kui nad häält tõstavad." Kui te äkki ise ei tea, kuidas oma tundeid mõista, oleks hea seda õppida. On ju ebaloogiline oodata lapselt seda, mida sul endal ei ole. Kui karistad last füüsiliselt, pole mõtet talle seletada, et kaklemine on halb ja seda ei tohi teha. Lapsed ei õpi suust suhu, vaid elavate näidete kaudu, mida nad oma vanemate käitumises jälgivad.

Tuletan veelkord meelde, kallid lapsevanemad: jonnihood, kapriisid ja soovimatu käitumine on signaaliks, et midagi on valesti ja laps vajab abi. Ei ole häid ega halbu emotsioone. Kõik emotsioonid on inimese sisemise seisundi väljendus.